Leo Kunman – legendaarne kohtunik, kes tahab muuta õigussüsteemi inimlikumaks

Leo Kunman läks tööle 16-aastaselt ja töötas ligi 20 aastat elektrik-lukksepana. Töö kõrvalt lõpetas ta keskkooli ja Tartu Ülikooli ning 1987. aastal asus ta tööle prokuratuuri, kus töötas seitse aastat prokuröri abina ja vanemuurijana.

1994. aastal asus Kunman tööle kohtunikuna Harju maakohtusse, kus töötas ligi 25 aastat kuni pensionile jäämiseni. Praegu on ta emeriitkohtunik. Leo Kunman on vabaabielus, tal on kaks täiskasvanud poega ja kuus lapselast.

Pärast pensionile jäämist liitus Leo Kunman EKRE-ga. „Tegemist on erakonnaga, kes räägib asjadest ausalt, pakub rahva jaoks õigeid lahendusi.“

2021. aasta sügisest alates on ta Rae vallavolikogu liige ja osaleb keskkonnakaitse- ja revisjonikomisjoni töös.   
Leo Kunman ütleb, et tema Riigikokku kandideerimise põhjuseks on inimvaenulik olukord meie õigussüsteemis. Suuri muudatusi oleks vaja teha eeluurimisest alates ja kohtutega lõpetades. Aluse kahelda meie praeguses õigussüsteemis annab Leo Kunmanile pikaajaline praktiline töökogemus.

„Eestis puudub järelevalve uurimisasutuste üle sellest hetkest, mil prokurörid pandi uurimist juhtima. Selle asemel, et teostada järelevalvet uurimise seaduslikkuse üle, hakkasid prokurörid ise seadust rikkuma, inimeste õigustega ei arvestata enam. Vastutusele kedagi rikkumiste eest võetud ei ole. Leian, et tuleb taastada olukord, kus prokurörid teostavad järelevalvet ainult seaduste täitmise üle, esindavad kohtus süüdistust ega osale ise uurimises,“ ütleb Kunman.

Kohus ei tohi olla n-ö selgeltnägijate tuleproov

Kunman ütleb, et tema arvates saab kohtuks lugeda selle sõna õiges tähenduses ainult maakohtuid, sest seal kuulatakse üle kõik asjaosalised rahvakohtunike osalusel ja siis tehakse otsus. 
„Kõrgemates kohtuastmetes otsustatakse aga inimese saatuse üle ainult toimikus olevate kirjalike materjalide alusel, kusjuures maakohtu otsuste muutmisel ei arvestata Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohti. Minu arvates on meie kõrgema astme kohtute puhul rohkem tegemist n-ö selgeltnägijate tuleproovi kui kohtuga,“ nendib Kunman.  

„Kõrgema astme kohtutes tuleb hakata kõiki asjaosalisi küsitlema rahvakohtunike osalusel ja siis langetada otsus. Riigikohtus tuleb midagi ette võtta nn loakoguga, sest riigikohus, mis on samaaegselt ka kassatsioonikohus, on kohtunike vähese praktilise kogemuse tõttu suuteline menetlusse võtma ja läbi vaatama ainult 10% kassatsioonidest. Inimesed maksavad advokaatidele tohutuid summasid kassatsioonide eest, mis tegelikkuses vajaksid läbi vaatamist, kuid seda ei suudeta. Sellist lugupidamatust inimeste vastu ei tohi olla.“